Õhusõiduki vastutuskindlustuse tunnistus ei ole ainult pardal olev paberileht

12. mai 2017

Tõenäoliselt pole liikluskindlustus (Motor Third Party Liability) teile midagi uut, kui teil on sõiduk, vastasel juhul ei saa te liikluses osaleda. Samuti, kuna see on maanteesõidukitele kohustuslik, peavad ka tsiviilõhusõidukite omanikud ja käitajad kindlustama oma õhusõiduki vastutuse, kui nad soovivad tsiviilõhuruumi kasutada. Kui käitate väikest ülikerglennukit või suurt kommertslennufirmat, on õhusõiduki juriidilise vastutuskindlustuse olemasolu seadusega sätestatud kohustuslik nõue, mis peab igal õhusõiduki käitajal olema lennuloa saamiseks. See ei ole ainult paber pealkirjaga «Kindlustustõend», vaid see on väga oluline dokument teie õiguslike huvide kaitsmiseks kolmandate isikute eest. Kas on tõesti selge, milleks see kindlustus mõeldud on ja kas vastutuspoliisidel on vahet?

Kajastus
Seaduse kohaselt peavad tsiviilõhuruumis tegutsevad lennuettevõtjad kindlustama vastutuse kolmandale isikule (või sellise isiku varale) tekitatud kahjude eest, mille on tekitanud lennul olev õhusõiduk või sellest eraldatud esemed ja mis on tekitatud reisijale, tema varale või saatja pagasile või lastile. Tüüpiline õhusõiduki juriidilise vastutuse kindlustus koosneb vastavalt kahest osast:
Õhusõidukiväline: vastutus kolmandate isikute ees või üldtuntud kui kolmanda osapoole juriidilise vastutuse kindlustus (TPLL), mis katab õhusõiduki omanikele ja käitajatele tekitatud kahju VÄLJASPOOL õhusõidukit KOLMANDALE OSAPOOLE (surm/kehavigastused/varakahju).
Õhusõiduki sisemine: vastutus reisijate ees või üldtuntud kui reisijate juriidilise vastutuse kindlustus (PLL), mis katab õhusõiduki omanike/käitajate kahjude eest, mida nende õhusõiduk REISIJALE tekitab (surm/kehavigastus/varakahju) õhusõiduki SEES. Reisija vastutus hõlmab tavaliselt vara ja isiklike esemete kahjustamist.
Sellegipoolest välistab standardne lennukivastutuspoliis igasugust sõjakaitset, Euroopa määruse nr 785/2004 artikkel 7.1 näitab, et iga käitaja on kohustatud kindlustama sõja- või terrorismiriskid (see on lisaks tavapoliisile ka kindlustuse asendamatu osa). Tüüpiline turulahendus on lisada laiendatud katvuse kinnitus (tuntud kui klausel AVN 52E), mis tegelikult kirjutab tagasi sõja, hi-jacki ja muude ohtude välistamise klausli AVN 48B, mis on sageli kaasatud standardsetesse kattetingimustesse.
Juriidilise vastutuskindlustuse väga oluliseks osaks on õigusabikulud ja -kulud, mis võivad kuuluda valitud koondlimiitide hulka või maksta lisaks kindlustuslimiitidele. Samamoodi on hea meeles pidada, et nõude korrigeerimine ja täieliku õiguskaitse korraldamine kohtus võib maksta palju rohkem kui potentsiaalne nõude summa, kuid ilma korralike õigustoiminguteta on kindlustusjuhtumi puhul vastutuse määra kindlaksmääramine peaaegu võimatu.

Vastutus lasti eest
Lisaks tuleb märkida, et kaubaga seotud vastutus ei tohiks olla väiksem kui 19 SDR ühe kilo kohta ärilise lennutranspordi ekspedeerimise puhul. Kaubaveo kindlustustingimuste kohandamisel on tavaline kasutada spetsiaalset laiendust, mida nimetatakse AVN 92 või lasti juriidilise vastutuse kinnituseks, et laiendada õiguslikku vastutust õhutranspordiga veetava kauba juhusliku füüsilise kaotsimineku või kahjustamise eest.
Kommertslennufirmad kasutavad oma lepingulise vastutuse piiramisel ja reguleerimisel tavaliselt üht rahvusvahelistest standardkonventsioonidest, võttes arvesse kõiki tasu eest toimuvaid rahvusvahelisi inim-, pagasi- või kaubavedusid:
kas 12. oktoobril 1929 Varssavis alla kirjutatud rahvusvaheliste õhuvedude teatavate reeglite ühtlustamise konventsioon (üldtuntud kui 1929. aasta Varssavi konventsioon);
ja/või 28. mail 1999 Montrealis alla kirjutatud konventsioon rahvusvahelise õhuveo teatavate reeglite ühtlustamise kohta (üldtuntud kui 1999. aasta Montreali konventsioon).

Miinimumpiirid vastavalt Euroopa määrusele
Euroopa Liidu õhusõiduki juriidilise vastutuskindlustuse miinimumnõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi 21. aprillil 2014 välja antud Euroopa määruses (EÜ) nr 785/2004, mida on muudetud 6. aprillil 2010 määrusega 285/2010. Seda määrust kohaldatakse kõikidele õhusõidukitele, mille lendude pikkus ületab 2 kilo, MTOW. või mis tahes Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil, sealhulgas selle territoriaalvetel. Samas kehtib ka paar erandit kõige väiksematele õhusõidukite tüüpidele, nt määrust kohaldatakse õhusõidukitele, mille maksimaalne lubatud stardimass on alla 500 kilo ja mida kasutatakse mitteärilistel eesmärkidel või kohalikuks lennuõppeks, millega ei kaasne rahvusvaheliste piiride ületamist (välja arvatud juhul, kui see ei ole vastuolus selle liikmesriigi kohalike eeskirjadega, kus õhusõidukid käitavad).

Kolmandate isikute vastutuse kindlustus
Miinimumpiir arvutatakse määruse kohaselt kümnesse kategooriasse liigitatud õhusõidukite maksimaalse stardimassi alusel. Näiteks ülikerged õhusõidukid, mille maksimaalne lubatud stardimass on alla 500 kilo, sobivad esimesse kategooriasse ja seetõttu peaks minimaalne kindlustuslimiit olema 750 000 SDR õnnetuse kohta, kuigi kommertslennukid, mille maksimaalne lubatud stardimass on vahemikus 25 000 kuni 50 000 kilo, liigitatakse seitsmendasse kategooriasse, nii et miinimumlimiit lõppeks 150 miljoni SDR-iga õnnetuse kohta.

Reisijate, nende pagasi ja lasti vastutuse kindlustus
Minimaalne fikseeritud limiit iga reisija kohta on 250 000 SDR (erandiks on õhusõiduk, mille maksimaalne lubatud stardimass on 2700 kilo või vähem ja mida kasutatakse ainult mitteärilistel lendudel, sel juhul võib iga liikmesriik määrata madalama limiidi, välja arvatud juhul, kui see on vähemalt 100 000 SDR või rohkem reisija kohta). Vastutus pagasi eest ei tohi olla väiksem kui 1131 SDR reisija kohta, kauba eest aga vähemalt 19 SDR kilogrammi kohta kommertsoperatsioonidel.

Näiteks turbopropellerlennukitel Piper PA-46-500TP Meridian, mille maksimaalne lubatud stardimass on 2312 kilo ja maksimaalselt 5 reisijaistmekohta, peaks kolmanda osapoole vastutuse (TPLL) miinimumlimiit olema 3 000 000 SDR vastavalt EÜ 784 artikli 7 3. kategooriale (reisijate vastutuse miinimumpiir SDR04) 1 250 000 (SDR 250 000 inimese kohta x 5 pagasi kohta), millele lisandub kõigi pardal viibivate reisijate pagasi vastutuse piirmäär 5655 SDR (1 131 SDR/inimene x 5 pagasi kohta). Seega ei oleks Piper PA-46-500TP Meridian jaoks nõutav miinimumlimiit väiksem kui SDR 4 255 655. Teise võimalusena soovitaks valida kombineeritud 6 miljoni euro suurune piirmäär, mis oleks täiesti piisav, et täita minimaalseid juriidilisi nõudeid.

Lisateavet ELi õigusaktide kohta leiate Euroopa Liidu Teatajast (veebiportaal EUR-Lex):
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 785/2004, 21. aprill 2004, lennuettevõtjate ja õhusõiduki käitajate kindlustusnõuete kohta.
Komisjoni määrus (EL) nr 285/2010, 6. aprill 2010, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 785/2004 lennuettevõtjate ja õhusõiduki käitajate kindlustusnõuete kohta.

Vastutuskindlustusmakset mõjutavad kriteeriumid
Lisatasu on tavaliselt kindla summa, mis põhineb sellistel teguritel nagu valitud vastutuse piirmäär, õhusõiduki maksimaalne stardimass, maksimaalne reisijate arv korraga, lennukiga lendavad piloodid, heakskiidetud kasutus ja varasem kahju ajalugu.

Ühendatud ühtne limiit (CSL)
CSL-i katvus ühendab avaliku vastutuse ja reisijate vastutuse katte üheks katteks, millel on üks üldine õnnetusjuhtumi piirmäär. Seda tüüpi katvus annab suurema paindlikkuse vastutusnõuete tasumisel, eriti kui reisijad saavad viga, kuid kolmandate isikute maapinnal olevale varale tehakse vähe kahju. Kombineeritud limiit on tavaliselt kallim võrreldes kolmandate isikute ja reisijate vahelise eraldatud limiidiga, selline tõus tuleneb eelistest, mille kombineeritud limiit on paindlikum.